See sai alguse raamatust, mida ma ei osanud lugeda.

Tere, mina olen Dott. Enne kui ma olen arendaja, olen ma lugeja.

Peaaegu iga probleemi puhul, millega olen elus kokku puutunud, oli vastus juba mõnes raamatus olemas. Nii et ma loen palju, sada tundi aastas, mõnikord kakssada.

Ja ikka juhtus sama asi. Ma armusin raamatusse, mida polnud kunagi minu emakeelde, hiina keelde, tõlgitud. Nii et ma tegin seda, mida iga lugeja teeb: ootasin. Iga paari kuu tagant otsisin tõlget ja jäin tühjade kätega. Enamikku raamatuid ei tõlgita üldse, ja need vähesed õnnelikud jõuavad kohale alles aastate pärast.

Nii et ma valisin raske tee, kuigi „lucky“ on tõele lähemal. Ma juba oskasin inglise keelt piisavalt hästi, et hakkama saada. Kuid „piisavalt hästi“ maksab: ma pole kunagi lugenud inglise keeles nii kiiresti kui oma emakeeles. Raamat, mis võtab mul hiina keeles nädala, võib inglise keeles võtta palju kauem. Uks avanes, aga sissepääsu hind oli absurdne. Ja mina olin üks õnnelikest, kuid keegi ei peaks pidama õppima terve keele selgeks lihtsalt selleks, et lugeda raamatut, mida ta armastab, kõige vähem nüüd, kui tehisintellekt on muutnud tõlkimise igas praktilises mõttes lahendatud probleemiks.

Ma ei arva, et keel, milles raamat kirjutati, peaks otsustama, kes tohib seda lugeda.

Nii et ma ehitasin BookTranslatori. Sa annad talle raamatu keeles, mida sa ei oska lugeda, ja ta annab selle sulle tervikuna tagasi keeles, mida sa oskad.

Tehnoloogia oli juba olemas; keegi pidi selle lihtsalt valmis tegema. Ma ehitasin selle enda jaoks, aga ma polnud ainus, kes ootas.